Suitsupääsuke

Isase 17–19 cm pikkusest langeb 2–7 cm välimistele sabasulgedele, kaalu on linnul vaid 16–22 g. Laup, lõug ja kurk on roostepunased. Valkjast kõhust lahutab neid lai tumesinine rinnavöö.

Emasel on vardad lühemad, sinine vähem läikiv ja kõhualune kahvatum. Noorlinnul vardad puuduvad, ta on pruunim ja nägu on heledamat punakat tooni.

Pikkade varrastega isased elavad keskmiselt kauem ja peavad haigustele paremini vastu, seepärast eelistavad emased neid. Põhja pool on isaste sabad pikemad: Hispaanias ületavad isase vardad emase omi vaid 5%, Soomes 20%.

Kui lennul paistab puhasvalge pigi ja kõht, on tegu räästapääsukesega. Tema kinnine mudapesa on hoone räästa all, mitte laudas talal.

Üleni tume, kitsaste sirptiibadega ja kiljuv lind on piiritaja. Pruuni selja ja pruuni rinnavööga väiksem pääsuke on kaldapääsuke.

Räästapääsukesega ristub suitsupääsuke üsna sageli. See on üks tavalisemaid värvuliste hübriide.

Isane laulab, et kaitsta pesa ümbrust ja meelitada emast. Laul algab sidistava vadaga, millele Euroopa linnul järgneb tõusev silp, siis lühike silp ja lõpuks kiire põrin.

Ka emane laulab, kuid palju lühemalt ja ainult pesitsusaja alguses. Teaduses kirjeldati tema laulu alles hiljuti.

Kõige sagedamini kuuled „witt“ või „witt-witt“. Kui lind on erutunud või ajab pesa juurest sissetungijat minema, kõlab vali „splee-plink“. Isane võib kasutada ka petlikku häirehüüdu, et võõrast isast oma emasest eemal hoida.

Suitsupääsuke eelistab madala taimestikuga avamaad, näiteks karjamaid, niite ja põllumaid, kõige parem vee lähedal. Tihedat metsa, järske paiku ja tihedalt täis ehitatud linnu ta väldib.

Toitu otsib ta 7–8 m kõrgusel maa või madala vee kohal ning lendab sageli loomade või põllumasinate järel, kes putukaid üles ajavad. Pesitsusajal moodustavad umbes 70% saagist suured kärbsed. Teda on nähtud toitumas ka asustatud toonekurepesade ümber.

Juua oskab ta lennult: lind libiseb madalalt üle järve või jõe ja kühveldab vett lahtise nokaga. Samamoodi ta ka supleb.

Pesa on talale või seinaeendile kinnitatud mudapallidest kauss, voodriks rohi ja suled. Ehitavad mõlemad, emane sagedamini, ja töö võtab umbes kaks nädalat. Seetõttu on vanad pesad väga hinnas.

Põhjapoolsel levilal algab pesitsus mai lõpus või juuni alguses. Kurnas on tavaliselt 4–5 punakatäpilist valget muna, haudumine kestab 14–19 päeva ja pesast lahkutakse 18–23 päeva hiljem. Enamasti kasvatatakse kaks pesakonda.

Iga-aastase parandamisega püsib pesa tavaliselt 10–15 aastat, üks oli kasutusel koguni 48 aastat. Pesa säilimisele aitasid kaasa uskumused: lõhkuja lehmad pidid andma verist piima või jääma üldse piimata.

Isased saabuvad enne emaseid ja valivad pesakoha, mida emasele näidatakse tiirutava lennu ja lauluga. Levila põhjaosas kestab pesitsus mai lõpust või juuni algusest septembri keskpaigani. Euroopa alamliik talvitub Aafrikas, Araabias ja India poolsaarel.

Kõiki kolme näed vahel sama putukaparve kallal. Suurus ja tiivalöögi rütm aitavad eristada.

Piiritaja

Piiritaja on alt tumepruun, ainult lõual on väike hele laik. Kitsad tiivad on kehast pikemad, sabakahvel lühike. Tiivalöögid on sügavad ja kiired ning ta liugleb kauem.

SuitsupääsukePiiritaja