Rabas, soos ja roostikus

Sookurg mõõdab nokast sabani 100–130 cm, tiibade siruulatus on 180–240 cm. Sulestik on kiltkivihall, laup ja põsed mustjad, pealael paljas punane laik. Vali pasunahüüd kõlab lennul ja mängus. Põhjamaades pesitseb ta puudeta rabades ja soodes, kus on väikesi järvi või laukaid, ning vajab rahu.

Tantsides sookured hüppavad ülestõstetud tiibadega, kummardavad ja keerutavad piruette, ning tantsida võivad nad aasta ükskõik millisel ajal. Sügisränne kestab pesitsusaladel augustist oktoobrini, kevadränne märtsist maini. Parved lendavad V-kujulises rivis ja sügisel võid peatuspaigas ühe päevaga näha tuhandeid linde. Iga kahe aasta järel vahetavad vanad sookured enne rännet kogu sulestiku ja on siis kuus nädalat lennuvõimetud. Toit on peamiselt taimne: juured, mugulad, lehed, seemned, talvel ka lõikuspõldudele pudenenud teri.

Hüüp hoiab tiheda roostiku sisse ja välja tuleb harva. Kevadel annab isane end ise ära kumiseva hüüuga, mis tuletas Pliniusele meelde härja möirgamist. Inglise rahvanimed kordavad sama mõtet: bog-bull ja mire drum ehk soohärg ja rabatrumm. Nokk on tugev ja rohekaskollane, ülanokk tumeda tipuga.

Hallhaigur on lihtsam leida. Ta seisab vee ääres liikumatult ja ootab, kuni saak läheneb, või hiilib aeglaselt madalas vees. Kuni meetri kõrgune lind pesitseb kolooniates, pesad kõrgel puude otsas. Põhihääl on vali kraaksuv „fraank“, koloonias kuuled lisaks kurisemist ja kähinat. Kevadel tõusevad linnud vahel kõrgele koloonia kohale ja ajavad üksteist taga.

Tikutaja isane tõuseb kõrgele, tiirleb ja laskub lühikeste sööstudega. Iga sööstu ajal hoiab ta kaht välimist sabasulge 90-kraadise nurga all ning need vibreerivad. Tulemuseks on värisev mäkitamine, mida on võrreldud lamba või kitse määgimisega.

Sellest tulevad ka rahvanimed, soome keeles näiteks taivaanvuohi ehk taevakits. Lind on 25–27 cm pikk, aga nokk üksi on 5,5–7 cm. Kaal on 80–140 g, enne rännet kuni 180 g. Pikk sirge tume nokk ja lühikesed rohekashallid jalad aitavad teda ära tunda ka siis, kui ta vaikib.