Leevikese häält on lihtne kuulmata jätta. Kutsehüüd on vaikne ja madal vile, laul ei kanna kaugele. See jässakas, suure peaga lind vintlaste sugukonnast annab endast märku pigem värviga: vana isase rind ja kõhualune on sügavpunased.
Vile, mis ei kanna kaugele
Tavalist kutsehüüdu kirjeldatakse kui vaikset, madalat ja melanhoolset vilet, umbes „pjuu“ või „pju“. Ka laulu nimetatakse sageli nukraks. Kurb meeleolu on leevikesel justkui pärisosaks antud.
Laul ise on tagasihoidlik. Nõrk, kriipiv vidin vaheldub pehmete flöödilaadsete viledega ja kostab ainult lähedalt. Kuulamiseks pead olema linnule üsna ligidal.
Taltsutatud leevikesi on õpetatud kordama kindlaid meloodiaid. Metsas sellist kontserti oodata ei maksa.
Must müts, hall selg ja lennul valge päranis
Leevike on turske ja suure peaga, nokk lühike, jäme ja must. Täiskasvanul on must ka pealagi ja nägu, pealispool on hall ja hoosuled mustad. Kui lind lendu tõuseb, hakkavad silma valge päranis ja valge tiivavööt.
Sügavpunast rinda kannab ainult isaslind. Emaslinnul ja noortel on alapool hallikaspruun ning noorlinnul pole veel musta mütsi, pea on tal hallikaspruun.
Sulgimine kestab juulist oktoobrini. Erinevalt metsvindist, kelle uued suled saavad sügiseks pruunika äärise, jääb leevikese isane ka sügisel sama erksaks.
Okaspuudega segamets, park ja aed
Pesitsemiseks eelistab leevike okaspuudega segametsa, kuid sobivad ka pargid ja aiad. Levila hõlmab suurema osa Euroopast ja parasvöötme Aasiast.
Enamik linde elab paikselt, ent paljud põhjapoolsed leevikesed rändavad talveks lõuna poole. Põhja- ja Ida-Euroopas elab nimialamliik P. p. pyrrhula, kelle levila ulatub Kesk-Siberini.
Pungasööja, kelle pea eest maksti preemiat
Leevike toitub peamiselt seemnetest ja viljapuude pungadest. Inglismaal tegi see temast viljaaedade nuhtluse: sajandeid maksis iga kihelkond preemiat iga tapetud linnu eest.
Sügisel ja talve hakul eelistab ta saart ja viirpuud. Kui talle külvatakse toidupõld, valib ta lehtkapsa, kinoa ja hirsi, eriti kõrge heki või metsa kõrval.
Suurbritannias on arvukus 1970. aastatest langenud, sest viljaaedu ja metsamaad on jäänud vähemaks.
Kaks-kolm pesakonda ühe suve jooksul
Pesa paigutab leevike põõsasse, vanasse võsasse või puule. Kõige meelsamini valib ta põõsa, mis on üle nelja meetri kõrge ja lai.
Kurnas on neli kuni seitse kahvatusinist muna punakaspruunide laikudega. Mai algusest juuli keskpaigani jõuab paar üles kasvatada kaks või kolm pesakonda ning hilisemad pesad õnnestuvad paremini kui varased.
Vanalinnud ise söövad seemneid, kuid pojad saavad toiduks selgrootuid.
Aasta ringi kohal, pesitseb maist juulini
Tabel kirjeldab leevikese esinemist ja häälitsemist Eestis. Kuna liik on valdavalt paikne, ei jää ükski kuu tühjaks. Kõrgeim tase langeb pesitsusajale mai algusest juuli keskpaigani, juulist oktoobrini kestab sulgimine.
Leevike lähedalt ja kaugemalt
Punane rind on alles pool tunnusest
Punaka alapoolega linde on aias rohkem kui üks. Vaata pead ja selga.
Punarind
Punarinna oranž ulatub rinnalt näole ja seda piirab kaela küljel sinakashall. Selg on pruunikas, musta mütsi ega valget päranist tal ei ole. Isas- ja emaslind on ühte värvi.
Metsvint
Metsvindi isasel on rind tuhmilt roostepunane, kuid pealagi sinakashall ja laup must. Isasel ja emasel on tiival kaks valget triipu ning saba servad on valged.
Leevikese nimi ja sugulased
Kust pärineb leevikese teaduslik nimi?
Sõna pyrrhula tuleb kreeka keelest ja viitab leegivärvilisele linnule, keda mainis juba Aristoteles. Leevikese kohta kasutas ladinakeelset nime Conrad Gessner 1555. aastal, Linné kirjeldas liigi 1758. aastal nimega Loxia pyrrhula.
Kas Assooride leevike on sama liik?
Enam mitte. Varem peeti teda meie leevikese alamliigiks, nüüd on ta omaette liik. Leevikesel endal tunnustatakse kümmet alamliiki Briti saartest Jaapani ja Sahhalinini.