Eestis laulev ööbik ei ole see lõunamaine laulja, kelle järgi on loodud muinasjutte ja oopereid. Meie liik on tema lähisugulane, kelle levila jääb põhja poole ja ulatub Balti riikide ning Lõuna-Soomeni. Ta kuulub kärbsenäpilaste hulka ja on Eestis suvekülaline.
Laulu aeg on lühike ja lõpeb suvise sulgimisega
Talve veedab ööbik Aafrikas Saharast lõuna pool. Pesitsema tuleb ta Ida-Euroopasse ja parasvöötme Aasia lääneossa, Eesti kaasa arvatud.
Laulmine käib käsikäes pesitsusega. Selle lõpus, juulis ja augustis, vahetab lind korraga kogu sulestiku.
Otsi teda niiskest lehtmetsast, kus kasvavad lepp ja kask. Kõige rohkem meeldib talle tihe alusmets, okkalised põõsad ja sasine taimestik soistes kohtades või vee ääres.
„Pijuu“, „dzerr“ ja kõrge „vitt“
Isase laul on vali ning koosneb viledest, trillidest ja klõpsudest. Nende vahel kõlab puhas kellahelinaga flöödihääl „pijuu“, mida aeg-ajalt katkestab kare „dzerr“.
Tavalise ööbikuga võrreldes on laul pühalikum ja sellest puudub too vali, crescendona tõusev vile. Seetõttu on meie ööbik kõrvaga üsna hästi eristatav.
Kutsehüüd „vitt“ sarnaneb tavalise ööbiku omaga, kuid on kõrgem ja järsem. Mõni lind laulab ka Aafrika talvitusalal.
Enne Saharat tuleb koguda rasva
Enne kõrbe ületamist koguvad ööbikud rasvavaru. Rootsis tehtud katses pandi rändeks valmistuvad linnud Põhja-Egiptuse magnetvälja jäljendava välja mõjusse ja nad hakkasid rasva veelgi juurde koguma.
Talvitusalal hoiab ööbik tihedatesse okaspõõsastesse, eriti orupõhjades vooluvee lähedal, vahel ka metsaserva tihnikusse. Briti saartel on ta harv eksikülaline.
Punarinna mõõtu pruun lind pilvise rinnaga
Suuruselt sarnaneb ööbik punarinnaga, pikkust on umbes 16 cm. Sugupooled on ühesugused: pealt tumepruunid kerge oliivika varjundiga, alt valkjad ja hallikaspruunid.
Rinnasulgedel on pruunid keskvöödid, mistõttu rind paistab laiguline ja pilvine. Kõri on hele ja pruunilt kirju, saba tumedalt roostepruun. Noorlinnud on tumedamad ja täpilisemad.
Tavalisest ööbikust eristavad hallimad toonid ja see, et saba külgedel puuduvad selged roostepunased laigud. Seal, kus kahe liigi levilad kattuvad, on leitud ka ristandeid.
Maapinnalt vihmausse, sügisel sõstraid ja leedrimarju
Saaki korjab ööbik peamiselt maast. Saagiks lähevad vihmaussid, ämblikud ning mardikate, väikeste liblikate, sipelgate ja kärbeste valmikud, vastsed ja nukud.
Sügisel söövad ööbikud ka sõstra- ja leedrimarju.
Suvel Eesti võsas, talvel Aafrika okaspõõsastes
Tabel näitab ööbiku laulu ja kohalolekut Eestis. Talvekuudel on linnud Aafrikas, seega jääb suurem osa aastast tühjaks. Tipp langeb pesitsusajale, juulis ja augustis linnud sulgivad.
Ööbik looduses
Pruun, kuid ilma oranžita
Lähim sarnane liik, tavaline ööbik, elab lõuna pool; tema pealmine pool on ühtlaselt pruun, saba punakas ja alapool kollakaspruunist valgeni. Tihnikus vilksatavat pruuni lindu võib segi ajada ka noore punarinnaga.
Punarind
Täiskasvanud punarinnal on oranž nägu ja rind, nii et segadus tekib eelkõige noorlinnuga. See on pruuni ja valgega kirju ning oranžid suled ilmuvad talle järk-järgult. Ööbiku rinnal oranži pole, saba on tumedalt roostepruun.
Ööbiku pesa, arvukus ja nimi
Kus ööbik pesitseb?
Maas niiskes metsas, sageli keset nõgesetihnikut. Emane ehitab pesa surnud lehtede alusele kuivadest kõrtest, kasteheinast, tarnast ja vartest ning muneb neli-viis, harva kuus piimjassinist muna. Haudumine kestab umbes 13 päeva, pojad lahkuvad pesast umbes 11 päeva vanuselt ja iseseisvaks saavad veel umbes 12 päevaga.
Kui palju ööbikuid on?
BirdLife Internationali hinnangul elab Euroopas 11–20 miljonit ööbikut ja kogu maailmas 15–41 miljonit. Euroopa arvukus näib veidi kasvavat ning liik ei ole ohustatud.
Millise nime andis ööbikule Linné?
Linné andis talle 1758. aastal nime Motacilla luscinia ehk paigutas ta västrike perekonda. Tüüpleiukohaks määrati hiljem Rootsi. Alamliike ööbikul ei eristata.