Suveõhtul tormab üle katuste kiljuv salk tumedaid sirptiibu. Need on piiritajad, mitte suitsupääsukesed, kuigi esmapilgul on nad sarnased. Sugulus on kauge: piiritaja lähimad hõimlased on hoopis Ameerika koolibrid.
Kaks tooni ja õhtune kisaseltskond
Laulu piiritajal ei ole. Tema hüüd on vali ja kile, kahes eri kõrguses, ning kõrgemat tooni teeb emaslind.
Suveõhtuti koguneb pesapaiga ümber 10–20 lindu, kes tiirutavad, kisavad ja saavad pesas istujatelt vastuse. Pesitsusaja lõpu poole kogunevad suuremad seltskonnad kõrgemale.
Radariga jälgides selgus kummaline muster. Õhtul tõustakse üles salgas, aga laskutakse ükshaaval, koidikul tõustakse üksi ja tullakse alla koos. Ühine lend aitab ilmselt infot vahetada.
Ankur või bumerang taeva taustal
Keha on vaid 16–17 cm, ent kitsad sirptiivad ulatuvad 38–40 cm laiali ja on kehast pikemad. Õhus meenutab siluett ankrut. Saba on lühike, kergelt kahvliga.
Sulestik on üleni mustjaspruun. Lõual on väike valge või helehall laik, mida eemalt ei erista. Ereda taeva taustal on sedagi raske näha.
Jalad on väga lühikesed ja sobivad peamiselt püstpindadest kinni hoidmiseks. Saksa nimi Mauersegler tähendabki müüriliuglejat.
Rähniaugust räästa alla
Algselt pesitses piiritaja puuõõnsustes ja kaljudel. Ida-Poola Białowieża metsas on loendatud umbes 600 pesa vanades rähniaukudes.
Kuna põlismets on pesitsusalalt peaaegu kadunud, kohanes liik inimese ehitistega. Pesa leiad katusekivide alt, aknalaudade alt pragudest ning kõige sagedamini räästa alt ja viilust. Nii elab ta majade ja aedade keskel.
Ükski teine Apus-perekonna liik ei pesitse nii mitmesugustes kohtades, sobib ka pesakast. Pessa lennatakse otse sisse, väljumine algab vabalangemisega.
Söögilaud on õhus
Kui ta just pesal ei ole, veedab piiritaja elu õhus. Seal ta sööb, joob, sageli magab ja paaritubki. Ükski teine lind ei ole nii suure osa elust lennus.
Toiduks on lennult püütud putukad. Putukarikastel märgaladel võib üleujutatud kruusaaukude, järvede või soiste jõesuudmete kohal toituda kuni 2000 lindu. Kohale tullakse kuni 100 km kauguselt.
Halva ilmaga hoiavad rändajad jõgede kohale, sest seal leidub rohkem toitu.
Sülg, sulerootsud ja tardunud pojad
Pesamaterjali püüab piiritaja lennult ja liimib selle süljega kokku. Paar võib püsida aastaid ning naaseb sageli samasse kohta ja sama partneri juurde.
Äraolek kestab umbes 40 nädalat. Selle ajaga võivad riidekoid ning vaiba- ja sahvrimardikad pesast ära süüa peaaegu kõik peale sulgede rootsude, nii et kevadel tuleb remontida.
Pojad elavad mõne päeva ilma toiduta üle. Nad langetavad kehatemperatuuri ja ainevahetust ning jäävad tardunud olekusse.
Lühike suvi: hiline saabumine, lahkumine augustis
Kesk-Euroopasse jõuab piiritaja aprilli teisel poolel ja mai esimesel kolmandikul, põhjapoolsematesse paikadesse hiljem. Lahkumise käivitab esimene päev, mil valget aega on alla 17 tunni, mistõttu Soomes jäädakse augusti teise pooleni. Esimesena lähevad ebaõnnestunud pesitsejad ja noorlinnud, viimasena emased.
Galerii: Piiritaja
Pääsukesed: sama saak, teine lend
Suitsu- ja räästapääsuke jahivad samu õhuputukaid ning moodustavad vahel piiritajaga segasalku.
Suitsupääsuke
Suitsupääsukesel on roostepunane nägu, lai tumesinine rinnavöö, valkjas kõhualune ja väga pikad sabavardad. Lend on lehvivam ja hääl tagasihoidlik sidin, mitte kile kisa.
Lennu kohta küsitakse
Kas piiritaja saab maast õhku tõusta?
Saab, kuigi levinud arvamus väidab teisiti. Vabatahtlikult ta maha siiski ei lasku, sest seal ähvardavad õnnetused ja kiskjad.
Kui kiiresti piiritaja lendab?
Suurim mõõdetud horisontaalkiirus on 111,6 km/h. Elu jooksul läbib ta miljoneid kilomeetreid.
Kus piiritajad talvel on?
Geolokaatoritega uuriti Rootsi pesitsejaid ja need talvitusid Kongo piirkonnas. Aafrikas ollakse kolm kuni kolm ja pool kuud, pesitsusalal umbes sama kaua. Ülejäänud aeg kulub lennule.