Eesti nimi ja ladinakeelne nimi räägivad sama juttu: mõlemad viitavad ohakale. Ohakaseemned on selle vintlase lemmiktoit ja ohakaudust kasutab emane ka pesa voodriks. Talvel liigub ohakalind salkades ja käib meelsasti aedade söögimajades.
Pintsetinokk ja salk kuni neljakümne linnuga
Väljaspool pesitsusaega hoiavad ohakalinnud kokku salkadena, milles on kuni 40 lindu, vahel rohkemgi. Talvel külastavad need salgad regulaarselt söögimaju. Elupaigaks sobib talle avar, hõredalt puudega madalik.
Pikk terav nokk töötab nagu pintsett. Sellega õngitseb lind taimedest seemneid, mida on raske kätte saada. Armeenias loendati, et üks ohakalind sõi tunniga päevalilleõiest 30 seemet.
Pesitsusajal on isane kogu aeg emasel kannul. Pesa ehitamisel jääb ta siiski pealtvaataja rolli.
Hõbedane siristus, mille kanaarilind ära rikub
Laulu kirjeldatakse kui meeldivat hõbedast siristamist. Pikem laul on helisev segu trilleritest ja vidinatest.
Puuris koos kanaarilindudega peetuna kaotab ohakalind sageli oma laulu ja võtab üle naabrite viisid. Linnupidajad peavad seda puuduseks.
Antonio Vivaldi kirjutas flöödikontserdi „Il Gardellino“, kus flööt jäljendab just ohakalinnu laulu.
Ohakas, rukkilill ja kardt
Ohakalind eelistab väikesi seemneid: ohaka, rukkilille ja kardi omi. Söögimajas maitsevad talle kooritud päevalilleseemned.
Euroopa ja Põhja-Ameerika aedadesse meelitab teda nigeriseeme, väike õline seeme Aafrikast pärit üheaastaselt taimelt. Selle jaoks on olemas eriline söögimaja, mille kitsastest ovaalsetest piludest lind seemneid välja nokib.
Pesitsusajal püüab ta ka putukaid, sest neid vajavad pojad. Alguses saavad pojad seemnete ja putukate segu, kasvades jääb putukaid toidus järjest vähemaks.
Sügav pesa kõikuva oksa tipus
Pesa asub tavaliselt mitme meetri kõrgusel, kõikuva oksa otsas lehtede ja okste varjus. Emane teeb selle samblast ja samblikust, vooderdab taimeudemega ning kinnitab ämblikuvõrguga okste külge. Sügav kauss ei lase munadel tuulega välja veereda. Töö valmib enamasti nädalaga.
Mune on enamasti 4–6, need on valkjad ja punakaspruunide tähnidega. Emane haub 11–13 päeva ja isane toidab teda sel ajal. Pojad lahkuvad pesast 13–18 päeva vanuselt ning saavad vanematelt süüa veel 7–9 päeva.
Punane mask ulatub isasel silmast taha
Pikkuselt jääb ohakalind 12 ja 13 sentimeetri vahele, kaalu on tal 14–19 g. Nägu on punane, ülejäänud pea must-valge, selg soe pruun ja kõht valge. Mustal tiival helendab lai kollane vööt, saba on must ja harkjas.
Sugu eristab lähedalt. Isase punane mask on suurem ja tumedam ning ulatub veidi silma taha, õlasuled on mustad. Emasel lõpeb punane silma juures ja õlad on pruunid.
Noorlinnul on lihtne pea ja hallikam selg, kuid kollane tiivavööt reedab ta kohe. Sugulussuhetelt on ohakalinnu rühmale kõige lähemal rohevindid, käbilinnud ja urvalinnud.
Pikk pesitsusaeg ja talvised salgad
Külmematest piirkondadest ohakalind rändab, pehmemas läänes jääb paigale ja liigub halva ilma eest vaid kohalikult. Pärast pesitsust, juulist novembrini, linnud sulgivad ja paistavad mõnda aega tuhmimad, kuni uute sulgede otsad ära kuluvad. Talvel tasub teda otsida söögimaja juurest.
Pildid: Ohakalind
Ohakalind kunstis ja ajaloos
Miks on ohakalind nii paljudel vanadel maalidel?
Kristlikus sümboolikas seostati teda ohakaseemnete tõttu Kristuse kannatuste ja okaskroonaga. Madonna ja Jeesuslapse piltidel tähendab ohakalind ristilöömise ettenägemist. Tuntuim näide on Raffaeli „Madonna del Cardellino“ umbes aastatest 1505–1506.
Miks ohakalinde vanasti massiliselt püüti?
Värvika välimuse ja meeldiva laulu pärast peeti neid puurilindudena. 19. sajandi Suurbritannias püüti igal aastal tuhandeid linde müügiks ning Kuningliku Linnukaitse Seltsi üks esimesi kampaaniaid oli selle kaubanduse vastu.