Kanakull on metsas pigem nähtamatu kui vaikne. Suurema osa aastast ta ei häälitse, ent kevadel kostab pesa ümbrusest korduvat kädinat. Kes tahab röövlinde kõrva järgi õppida, peaks kevadhommikul olema metsa ääres juba enne päikesetõusu.
Kädin, mis algab enne valget
Täiskasvanud kanakull kordab üht ja sama nooti, kord kiiremini, kord valjemalt. Olukord dikteerib tempo. Oksal istudes keerab lind pead aeglaselt ühelt küljelt teisele, nii et hääle allikat on raske tabada.
Isasel on kaks täiesti erinevat häält. Saagiga pesale lennates laseb ta kõrget ja kiiret kädinat. Emasega kohtudes kostab hoopis kähe ja katkendlik „guk“, mida ta kordab umbes viiesekundiliste vahedega, nokk pärani ja pea iga kord järsult üles-ette tõugatud.
Prantsusmaal tehtud uuringus jäi häälitsemise tipp märtsi lõppu ja aprilli. Esimesed hüüded kõlasid kuni 45 minutit enne päikesetõusu ning hommiku kolme esimese tunniga kogunes neid üle kahe korra rohkem kui kogu ülejäänud päeval. Pikal jälitamisel võib jahtiv kull ka kiledalt kriisata.
Lühike lai tiib, pikk saba, hele kulm
Kuju on metsakullile omane: lühikesed laiad tiivad ja pikk saba, mis aitavad puude vahel pöörata. Vanalinnu selg on sinakashall või pruunikashall, alapool tihedalt põikitriibuline. Kõige kindlam tunnus on valge kulmutriip, põhjapoolsetel lindudel laiem.
Emane on isasest märgatavalt suurem ja võib olla üle kahe korra raskem. Noorlind on pealt pruun, alt pikitriibuline ja kahvatukollaste silmadega. Vanalinnu silm muutub oranžiks, sabal on 3–5 tumedat vööti.
Mets, mille servas on lagendik
Kindlat puuliiki kanakull ei eelista, sobivad nii lehtpuu- kui ka okaspuumetsad. Jahile läheb ta sageli sinna, kus mets kohtub niidu või raiesmikuga. Rootsis jahtisid linnud küll peamiselt metsas, kuid enamasti kuni 200 m kaugusel lagedast.
Kesk-Euroopas on liik 20. sajandil asunud ka suurlinnade metsatukkadesse, näiteks Berliinis ja Hamburgis. Suurem osa kanakulle on paigalinnud. Põhjapoolsemad ja mägedes elavad linnud nihkuvad talveks madalamale ja lõuna poole.
Tuvi, pasknäär ja orav
Euroopa 17 uuringu kokkuvõttes moodustasid linnud kanakulli saagist ligi kolm neljandikku. Kõige sagedamini on peamine saakliik kodutuvi, pesitsusaja uuringutes järgneb talle pasknäär. Imetajatest jääb kõige sagedamini kulli küüntesse orav.
Skandinaavia taigas on tähtsal kohal metsakanalised. Soomes ja Rootsis langes mõne uuringu järgi kanakulli saagiks veerand täiskasvanud laanepüüdest. Suur emane julgeb talvel rünnata isegi neljakilost metsisekukke.
Saak kitkutakse püsival kohal, näiteks kännul või murdunud tüvel. Sinna jäävad jalad, suled ja karvad, mille järgi kulli saaki suurte kakkude omast eristatakse. Päevas vajab lind 120–150 g toitu.
Okstest kuhi, mis märjana kaalub tonni
Paarid moodustuvad veebruaris ja pesa ehitatakse või parandatakse veebruaris-märtsis. Pesa on tavaliselt 9–25 m kõrgusel ja sageli puistu kõrgeimas puus. Aastatega kasvab see kuni 160 cm laiuseks.
Munad on karedad, kahvatusinakad või määrdunudvalged, täppideta. Päevasel ajal haub emaslind kuni 96% ajast. Isane ei tule ise pesale, vaid jätab saagi lähedale oksale.
Paaril võib olla mitu varupesa. Saksamaal leiti paar, kellel oli neid koguni 11.
Vaikne enamiku aastast, kõnekas varakevadel
Enamik kanakulle on paigalinnud, nii et teda võib kohata igal kuul. Territooriumilende tehakse jaanuarist aprillini, hääl kostab aga peamiselt pesaehituse ja munemise alguse paiku.
Kanakull piltidel
Kanad, arvud ja varupesad
Kas kanakull murrab ka kodukanu?
Vahel küll, eriti kui looduslikku saaki napib. Parasvöötmes on ta tõenäoliselt kõige harjumuspärasem kodulindude püüdja ja ründab teistest röövlindudest sagedamini päise päeva ajal.
Mitu kanakulli Euroopas pesitseb?
Hinnanguliselt on Euroopas 234 000–380 000 suguküpset kanakulli. Arvukuselt on ta röövlindude seas neljas, hiireviu, raudkulli ja tuuletallaja järel.