Merikotkas

Paar täiendab pesa mõnikord juba detsembrist, põhjapoolsetel aladel tavaliselt märtsist. Paaritumine jääb enamasti märtsi keskpaigast aprilli keskpaigani. Saksamaal munetakse peamiselt märtsis, Lapimaal alles aprilli lõpus või mais.

Kevadel tasub taevast jälgida. Paarilised tiirutavad koos, üks sööstab teise poole, too pöörab küljele või selili ja küünised puutuvad korraks kokku. Tipphetkel haaravad nad teineteisest kinni ja keerlevad ratastena maa poole, vahel peaaegu maapinnani.

Paar püsib koos kogu elu. Kui üks hukkub, leitakse asendus sageli kiiresti.

Pesitsusajal on merikotkas üsna jutukas, kuigi mõni autor peab tema häält linnu mõõtude kohta kesiseks. Emase hüüd on isase omast madalam. Hüüdude rida läheb järjest kiiremaks ja kõrgemaks.

Oksal istudes viskab isane pea kuklasse ja lõpetab rea madala „ko-ko-ko“-ga. Istuva linnu hääl on kiledam kui lennul. Kui keegi pesale läheneb, kostab sügav hoiatus, mis meenutab suure kajaka häiret.

Pesas kiunuvad pojad „pii-eh“. Näljasena venitavad nad ühetoonilist „viii-viii“, mis muutub nõudlikumaks, kui toitu kohe ei tule.

Levila lääneosas on merikotkas pigem paigalind ja vanad paarid jäävad pesapaiga lähedale ka talveks. Noorlinnud on liikuvamad. Loode-Euroopas lahkuvad nad sünnipaigast augustis-septembris ja naasevad märtsis-aprillis, Soome ja Rootsi noored suunduvad edelasse Läänemere randadele.

Talvel muutub liik seltsivaks. Läänemere rannikul ja Elbe jõel 37 talve jooksul kogutud andmete järgi saabuvad linnud novembris, arvukus on suurim jaanuaris ja kahaneb märtsis ning aprilli alguses. Skandinaavia lähedal võib ühes salgas olla 30–50 kotkast.

Siseveekogudel pesitsejad võivad talveks liikuda mererannikule.

Vanalinnu keha on hallikaspruun, pea ja kael heledamad, kollakaspruunid. Nokk, jalad ja silmad on kollased. Lühike, veidi kiilukujuline valge saba on selles levilas ainulaadne.

Tiivad on väga laiad ja sõrmilised, otsas paistab vähemalt kuus sulge. Kotkas liugleb lamedail tiibul ja kaugelt meenutab tema lend suurt pruuni haigrut. Pikk kael annab istuvale linnule pisut raisakotka moodi välimuse.

Noorlind on tumepruun, tumeda nokaga ja ebaühtlaselt laiguline. Pea muutub heledamaks mitme aasta jooksul.

Merikotka toit on peamiselt kala ja veelinnud. 26 uuringu kokkuvõttes oli linde saagist umbes poole jagu, kalu alla 40% ja imetajaid kümnendik. Kala püütakse madalast veest, eelistatult alla meetri sügavuselt, sest sulgi märjaks teha kotkas ei armasta.

Uuringutes on kõige sagedamini kirjas haug, mis oli peamine saak ka Läänemerel. Hahka sunnib kotkas ikka ja jälle vee alla minema, kuni pardil jõud otsa saab.

Hiiumaal, kus pesitseb vähemalt 25 paari, on nähtud kuni 26 kotkast korraga kormoranide kolooniat tühjendamas. Talvel toitub merikotkas palju raipest ja võtab saaki ära ka saarmalt, kajakatelt ja kalakotkastelt.

Vanad paarid püsivad pesapaiga lähedal aasta ringi ja hüüavad kõige rohkem pesitsusaja alguses. Talvine tipp tuleb noorlindudest, kes kogunevad rannikule ja veekogude äärde.