Kui põllu ääres aiapostil istub tüse pruun kull, on see Euroopas suure tõenäosusega hiireviu. Tagasihoidliku hinnangu järgi pesitseb maailmajaos vähemalt 700 000 paari. Ometi aetakse teda pidevalt segi, sest sulestik ulatub peaaegu mustast peaaegu valgeni.
Värv eksitab, kuju mitte
Teistest kullilistest eristab hiireviud eelkõige siluett. Pea on ümar, nokk suhteliselt peenike ja saba lühike. Istuval linnul ulatuvad tiivaotsad saba tipuni või peaaegu.
Tüüpiline lind on pealt tumepruun ja rinnal on hele poolkaar. Altpoolt lennul paistab tume tiiva tagaserv, pealtpoolt lai tume vööt saba otsas. Heledatel isenditel joonistuvad randmele tumedad komakujulised laigud.
Ida-Eestis pesitseb ka stepiviu, hiireviu idapoolne alamliik, ja kahe vormi segunemisvöönd hõlmab ka Eestit. Stepiviu on väiksem, suhteliselt pikemate tiibade ja sabaga ning lendab väledamalt. Tema levinuim värvivorm on rebasekarva, eriti sabalt.
Kolm viud ühes taevas
Kõige rohkem peavalu valmistab herilaseviu. Sel on väiksem pea, saledam keha, pikem saba ja kitsamad tiivad. Tiivalöögid on aeglasemad ja ühtlasemad, tiib tõuseb iga löögiga kõrgemale ning liueldes ei hoia ta tiibu V-kujus.
Talveks tuleb põhjast alla karvasjalg-viu. See on suurem, pikemate tiibadega, sulgis jalgade ja valge sabajuurega. Ühe koha kohal rippleb ta palju sagedamini kui hiireviu.
Algajad on pidanud tumedat hiireviud isegi kaljukotkaks või roo-loorkulliks. Mõlemal on aga hoopis teistsugused proportsioonid, kaljukotkas on pealegi palju suurem.
Kassi näugumine metsaserva kohal
Põhihüüd on venitatud ja kaeblik ning kandub kaugele. Sellega hoitakse kontakti, mängulennul kõlab see erutatumalt. Lisaks kuuled kassi näugumisele sarnanevat kordust nii lennult kui oksalt.
Toon reedab meeleolu: rünnates on hüüd teravam ja helisevam, sissetungijat jälitades venib ja väriseb. Pesale lähenejat hoiatab lind klähviva häälega, äkilise ohu korral on hüüd lühike ja plahvatuslik.
Paigalinnud häälitsevad aasta läbi, rändlinnud ainult pesitsusajal.
Metsaserv, põld ja postirida
Hiireviu elab seal, kus mets ja lage maa kokku saavad: metsaservades, väikestes metsatukkades ja põldude vahel. Ida-Poolas eelistasid linnud vanu puistuid, kuid 30–90 m kaugusel lagendikust. Lagedal on jaht edukam, tihe põõsastik vähendab saaki.
Istuvat lindu otsi puuladvast, postilt või aiateibalt. Paigalinnud võivad üle poole päevast liikumatult istuda. Saak, eeskätt põllu uruhiired, võetakse enamasti maast pärast lühikest laskumist.
Ida-Eestis on hiireviu peamiselt pesitsusaegne lind.
Neeruti pesa, mis on vastu pidanud aastakümneid
Põhja-Eestis Neeruti maastikukaitsealal, 1250 hektaril, leidis Marek Vahula 1989. ja 1990. aastal üheksa asustatud pesa. Üks neist oli leitud juba 1982. aastal ja on teadaolevalt vanim praegugi asustatud hiireviu pesa.
Pesa on okstest ja raagudest kogukas ehitis, mida kasutuse ajal vooderdatakse värske lehestikuga. Paaril on tavaliselt 2–4 varupesa. Territooriumi hakatakse Euroopas kaitsma veebruaris.
Kevadel ja sügisel näed mängulendu. Lind tõuseb kuni 30 m, jääb hetkeks seisma ja sööstab vähemalt 60 m alla, et siis uuesti tõusta. Selliseid laineid tehakse järjest 10–20.
Kõige häälekam pesitsusajal
Kesk-Euroopas jääb suurem osa vanalindudest talveks paigale, Skandinaavia linnud on rändlikumad. Stepiviud lahkuvad pesitsusaladelt septembris-oktoobris ja viimased jõuavad tagasi aprilli lõpus või mai alguses.
Pildid: Hiireviu
Saak, värvid ja eluiga
Kas hiireviu sööb ainult hiiri?
Põhiliselt pisinärilisi, eriti uruhiiri, aga teada on üle 300 saakliigi. Menüüsse kuuluvad ka linnud, roomajad, kahepaiksed ja putukad, vahel raibe.
Miks on mõni hiireviu peaaegu valge?
Liigi sulestik on loomult väga muutlik. Saksamaal Westfaalis olid keskmise värvusega linnud viljakamad kui väga tumedad või heledad, osalt seetõttu, et nende pesakondades oli vähem parasiite.
Kui pikk on hiireviu eluiga?
1950. aastate lõpus hinnati keskmiseks elueaks 6,3 aastat, kui inimene põhjustas 50–80% surmadest. Väiksema tagakiusamise korral võib lind elada üle kümne aasta.