Kormorani võid tükk aega vaadata ega kuule temalt ühtki häälitsust. See suur must sukelduja püüab kala nii rannikumeres ja jõesuudmetes kui ka magevees, järvedel ja jõgedel. Kalurid peavad teda konkurendiks ja seetõttu on tal inimestega pikk tüliajalugu.
Kormorani aasta käib lahtise vee järgi
Kormorani näed seal, kus vesi on lahti ja kala jagub. Põhjapoolsed linnud lähevad lõuna poole enne, kui vesi talvel jäätub. Soojemates paikades hajuvad linnud lihtsalt ümbruskonda.
Pesitsuskolooniad on märgalade, jõgede ja varjuliste rannavete ääres. Okstest pesa ehitatakse puule, kaljuservale või kiskjateta kaljusaarel maapinnale ning sama kohta kasutatakse aasta-aastalt.
Kahvatusiniseid või rohekaid mune haudutakse 28–31 päeva. Kolooniate väikseid poegi ohustab merikajakas.
Kolooniast kostab korinat, mujal on vaikus
Suurem osa kormorani elust möödub hääletult. Pesitsuskolooniates kuuled aga mitmesuguseid kõrilisi hääli.
Tema kuulmine on uuringute järgi kohastunud vee alla ja võib aidata kala leida. Selle hinnaks on, et õhus kuuleb ta kehvemini.
Üle Põhjamere ta rändel ei kipu
Talveks sobib kormoranile iga jäätumata rannik või mageveekogu, kus on kala. Suuri veekogusid, näiteks Põhjamerd, ületab ta harva.
Mandri-Euroopas elab alamliik sinensis, kelle levila ulatub idas Siberi ja Kagu-Aasiani. Nominaatalamliik carbo hoiab Atlandi poole: Loode-Euroopa rannik, Fääri saared, Island ja Gröönimaa.
Talviste loenduste järgi on Euroopas umbes 1,2 miljonit kormorani. Hilissuvel oleks arv suurem.
Meriroheline silm ja 14 sabasulge
Linnud on väga eri suurusega: raskeimad kaaluvad üle kolme korra rohkem kui kergeimad. Isased on emastest suuremad ja raskemad.
Sulestik on must, tiibadel ja sabal pronksjas kuni rohekas läige, kehal lilla läige. Täiskasvanu silm on sügavalt meriroheline. Tugeva konksnoka alusel on kollane, vahel punane paljas kurgulaik.
Pesitsusajal on vanalindudel valged niitsuled reitel, peas ja kaela ülaosas, talveks need kaovad. Noorlinnu kõht on hele, teisel aastal pruunim, ja täiskasvanu rüü tuleb 3–4-aastaselt.
Kivil päikese poole poolavatud tiibadega istuv ja sügaval vees ujuv lind võib olla ka jääkoskel, kes käitub samamoodi.
Jalad töötavad, nokk haarab
Kormoran sukeldub ja tõukab end vee all jalgadega edasi, kala haarab ta nokka. Sukeldumine kestab 1–3 minutit ja ulatub kuni 9,5 m sügavusele. Umbes 60% sukeldumistest viib põhja lähedale.
Suvel võetakse iga parajas suuruses kala. Talvel valib kormoran suuremaid, enamasti torpeedokujulisi kalu, ja mida külmem on vesi ja õhk, seda suurem on keskmine saak. Kalu ei tule rohkem, need on lihtsalt suuremad.
Mõnes mageveesüsteemis on talvitujate saagiks hinnatud kuni 80 kg kala hektarilt aastas. Näiteks tuuakse Tšehhi Vltava jõge.
Kevadest jäätumiseni
Kormoran on olemas seni, kuni vesi on lahti. Kurnas on 3–5 muna, mis on keskmiselt 63 × 41 mm suurused ja mõnikord kaetud valge kriidise kihiga. Kui veekogud jäätuvad, liiguvad põhjapoolsed linnud lõuna poole.
Kormoran eri aegadel
Kormoran, kalurid ja linnugripp
Miks kormoran kalureid pahandab?
Kalurid näevad temas konkurenti ja minevikus kütiti liik peaaegu välja. Kaitse tõttu arvukus kasvas ning tülid kalakasvatustega algasid uuesti. Suurbritannias antakse igal aastal mõned load kindla arvu lindude laskmiseks.
Kuidas mõjus linnugripp Läänemere kolooniatele?
Kõrge patogeensusega linnugripp tappis 2021–2022 Läänemere kolooniates üle 1700 kormorani. Tihedalt koos pesitsevad liigid on sellistele puhangutele eriti vastuvõtlikud.
Mida tähendab nimi Phalacrocorax carbo?
Perekonnanimi tuleb vanakreeka sõnadest „kiilas“ ja „ronk“. Liiginimi carbo on ladina keeles „süsi“.