Jäälind on varblase mõõtu, aga teda märkad pigem värvi kui suuruse järgi. Külm teeb talle liiga, sest jäätunud jõest kala ei püüa. Seepärast lahkub ta sealt, kus jõed talveks kinni külmuvad.
Selge vesi, aeglane vool ja rippuvad oksad
Parasvöötmes elab jäälind selge veega aeglastel ojadel ja jõgedel ning järvedel, mille kaldad on taimestikuga kaetud. Tähtsad on põõsad ja oksad madala lahtise vee kohal. Ta kuulub jõgede ja järvede lindude hulka, kuid talvel liigub rohkem rannikule: jõesuudmetesse, sadamatesse ja kivistele kallastele.
Kõige tihedamalt pesitseb ta seal, kus vesi on selge ja kaldal kasvab puid. Sellistes paikades on ka vee kvaliteet parim, nii et jäälinnu kohalolek on hea märk. Kui looduslik kallas asendatakse kunstlikuga, kaovad kalad ja koos nendega linnud.
Levila jääb peamiselt 60. laiuskraadist lõunasse. Pisut linnastumist ta talub, kui vesi püsib puhas.
Vaata oksi 1–2 meetri kõrgusel vee kohal
Jäälind varitseb oksal, postil või kaldal 1–2 m kõrgusel, nokk allapoole. Saaki märgates noogutab ta pead, et kaugust hinnata, ja sööstab järsult vette, tavaliselt mitte sügavamale kui 25 cm.
Tagasi oksal taob ta kala mitu korda vastu oksa ja neelab selle peaga ees. Mõned korrad päevas oksendab ta välja väikese halli klimbi kalaluudest.
Lend on kiire ja sirge, enamasti madalal vee kohal, ja eemalduval linnul sähvatab seljal elektersinine triip. Sama sirgelt ja vuraval tiivalöögil lendab ojadel ka vesipapp.
Ühel jõelõigul elab tavaliselt üks lind, sest iga päev peab ta sööma umbes 60% oma kehakaalust. Territoorium on vähemalt 1 km, vahel kuni 3,5 km pikk. Naabrit ei sallita.
Laulu asemel lühike vile
Laulu jäälinnul ei ole. Tavaliselt kuuled lennuhüüdu, mis on terav ja lühike ning kordub paar-kolm korda.
Kurameerimisel ajab isane emast taga ja hüüab lakkamatult. Hiljem järgneb rituaalne toitmine.
Pesakäigust kostab põrinat, kui pojad toitu nõuavad. Suuremad pojad tulevad juba käigu suule söötmist ootama.
Emase tunned alalõua järgi
Kuju on jäälinnule tüüpiline: lühike saba, lopsakas keha, suur pea ja pikk nokk. Põhja-Aafrikas, Euroopas ja Himaalajast põhja pool on ta ainus väike sinine jäälind.
Lääne-Euroopa alamliigil ispida on pealmine pool rohekassinine, selg ja pigi helesinised. Noka juures ja kõrva kohal on roostepunane laik, kurk valge, kõhualune roostepunane ja jalad erkpunased.
Isase nokk on must, emasel on alalõug oranžikaspunane musta otsaga. Noorlind on tuhmim ja rohelisem ning tema jalad on algul mustad.
Aasta läbi seal, kus vesi lahti
Pehme kliimaga aladel elab jäälind aasta ringi, pikaajalise külmaga piirkondadest rändab ta pärast pesitsust ära. Enamik talvitub levila lõunaosas ja rändab peamiselt öösel. Ühel hooajal võidakse kasvatada kaks, vahel kolm pesakonda.
Jäälind piltidel
Silmad, pesakäik ja eluiga
Kuidas jäälind vee all näeb?
Igas silmas on kaks nägemislohku ja vette sukeldudes lülitub lind kõrvallohule. Õhus näeb ta ühe silmaga, vees mõlemaga korraga. Silma kaitseb läbipaistev kolmas laug.
Kuhu jäälind pesa teeb?
Paar kaevab madalasse püstisesse kaldasse sirge, kergelt tõusva käigu. Käigu lõpus on vooderdamata pesakamber, kuhu koguneb kalajäänuseid. Kurnas on 2–10 läikivvalget muna.
Kui kaua jäälind elab?
Enamik ei ela üle ühe pesitsushooaja ja ainult veerand noortest jõuab järgmisel aastal pesitseda. Vanim teadaolev lind oli 21-aastane.