Rukkirääk

Rukkirääk astub kõrgeid samme ja jookseb rohus kiiresti, keha horisontaalne ja külgedelt lapik. Kõige aktiivsem on ta varahommikul ja õhtul, samuti pärast tugevat vihma ja uduvihma ajal.

Koer suudab ta küll üles ajada, aga lend jääb alla 50 m. Lind maandub põõsa taha ja kükitab. Lagedal üllatatuna jookseb ta kühmus, kael ette sirutatud, ja ajab end siis püsti sissetungijat vaatama. Kinni püütuna võib ta surnut teeselda ja pääseb plehku, kui avaneb pääsetee.

Mõni lind muutub siiski üllatavalt usaldavaks. Šotimaal Tiree saarel käis üks rukkirääk viiel järjestikusel suvel köögis toidujäänuseid söömas.

Ränne toimub öösel. Rändel võivad kuni 40-linnulised salgad liikuda koos põldvuttidega.

Isane hüüab madalalt istmelt, pea ja kael peaaegu püstloodis ning nokk pärani. Kärisev hüüd kostab kuni poolteise kilomeetri kaugusele. Sellega märgib ta territooriumi, meelitab emaseid ja kutsub teisi isaseid välja.

Hooaja alguses kõlab see öö läbi peaaegu katkematult, sageli ka päeval. Ühel ööl võib kordusi olla üle 20 000 ja tipp jääb keskööst kella kolmeni. Mõne nädala pärast hüüab ta harvemini, munemise lõpu poole võib hoog uuesti tõusta.

Teaduslik nimi Crex crex jäljendab just seda häält. Hüüdu on matkitud kahe puupulga hõõrumisega, millest üks on sälkudega, või krediitkaardiga kammi mööda tõmmates.

Rukkirääk on segatoiduline, kuid sööb peamiselt selgrootuid: vihmausse, nälkjaid, tigusid, ämblikke, mardikaid, kiile ja rohutirtse. Pesitsusaladel püüab ta liblikõieliste kahjurit, Sitona-kärsakaid. Kunagi sõi ta rohumaadelt ka palju pikkjalgsääskede vastseid ja traatusse.

Vahel läheb nokka väike konn või näriline, taimsest toidust rohu- ja teraviljaseemned. Seedimata jäänu oksendab ta välja umbes sentimeetristes klompides.

Kuni 1995. aastani peeti rukkirääku monogaamseks. Tegelikult võib isane paarituda kahe või enama emasega ja liikuda edasi, kui munemine hakkab lõppema. Isase territoorium on keskmiselt umbes 16 ha, emase oma kõigest 5,5 ha.

Pesa on maapinna lohus, jämedast kuivast rohust punutud ja peenemaga vooderdatud. Munad on kreemikad, punakaspruunide laikudega. Haub ainult emaslind ja pojad lahkuvad pesast päeva-paari jooksul pärast koorumist.

Emase kalduvus pesal viimase hetkeni istuda saab heinateol saatuslikuks. Masinniide võib ühel alal hukutada 38–95% poegadest, sest põldu niidetakse tavaliselt servast keskele ja pojad jäävad lõksu. Paljastunud poegi korjavad ka valge-toonekurg, loorkullid ja kajakad.

Kaotusi vähendab hilisem niiduaeg, keskelt väljapoole niitmine ja niitmata ribad põllu servas.

Kui lind lõpuks lendu tõuseb, vaata tiibu ja jalgu. Kastanpruunid tiivad ja lennul rippuvad jalad eristavad teda kanalistest, kellega ta muidu sarnaneb. Pikemal lennul, näiteks rändel, tõmbab ta jalad üles.

Selg on pruunikasmust, hele- või hallitriibuline. Nägu, kael ja rind on sinakashallid, küljed kastanpruuni ja valge vöödiga. Nokk on jäme ja lihakarva, nokast silma taha jookseb helepruun triip.

Kõige tihedamalt hüüab isane pesitsusaja alguses, hiljem harvemini. Pärast pesitsust sulgivad vanalinnud kõrges roostikus või nõgestikus ja lõpetavad sulgimise enamasti augusti lõpuks või septembri alguseks, enne kui lendavad Aafrikasse.